Juhiloa saamiseks tuleks rattaga liikluses käia

Soovides oma ellu närvikõdi ning samas meeldetuletust, et tervise eest tasub tänulik olla, piisab jalgrattaga Tallinna liiklusse sukeldumisest. Eriti pimedas ning eelistatult vihmaga – lisaks libedatele ja rämpsust rikastele rattaradadele sõidutee servas võimendavad elu haprust meelde tuletavaid elamusi ka tuledega pimestavad ja ratta lenkstangi riivates mööda sõitvad autojuhid. Hoolimata sellest, et ratturil on vilkuvad ja põlevad tuled esi- ja tagaküljel, helkurid riietel ja seljas helkurvest ehk ta on teinud kõik enda nähtavaks muutmiseks.

Paljuski sünnivad ohuolukorrad autojuhtide oskamatusest end teise nahka panna, sageli ka hoolimatusest. Neid probleeme aga oleks vaja juhtidele lähedaseks muuta, sest tänavatel ja teedel liikleb kaherattalisi – rattureid, moorrattureid ning rollerisõitjaid – järjest enam. Need autost jõu poolest nõrgemad toovad aga ka uued nõudmised ja vajadused, mistõttu tulekski muuta inimeste liiklusse lubamise ehk juhiloa väljastamise tingimusi.

Üks nõue võiks olla, et autojuhiloa saamiseks tuleb lisaks autole teha õppesõitu ka teiste, kaherattaliste vahenditega. Need mõned lisatunnid aitaksid paremini aru saada, miks ei ole mõistlik olukordi jõuga lahendada (näiteks pressida mööda, kui selleks pole ruumi) ning kuidas nõrgematega arvestamine on lisaks vajalikkusele ka lihtsalt inimlik. Enda sõpra, sugulast või lastki ju ei kostitaks närvesööva elamusega.

Eelmisel aastal muutus kohustuslikuks pimedas sõidu õpe, kolm aastat tagasi libedasõidukoolituse läbimine neljarattalise ohjamiseks ootamatutes olukordades. Teistega arvestamise oskus on aga vähemalt sama oluline, sest kui mõnel aastal jagub libisema panevat aega vaid mõne kuu jagu, siis kaherattalistega tuleb teed jagada iga päev.

Selline muudatus on lisaks liikluse turvalisemaks muutmisele kasulik ka ettevõtjaile. Paljud teisi ohustavaid manöövreid tegevad juhid istuvad mõne ettevõtte reklaamkirjadega sõiduki roolis. Kui ise rooli taga olles unustad kaassõitja vaheletrügimise või napi möödasõidu kiiremini, siis südant saapasäärde viiv riive sõiduvahendilt turundab meeldejäävalt ja tõrjuvalt nii ohustajat kui ka seda firmat, mille logo ja hoolivad reklaamlaused auto küljel säravad.

Paradoksaalselt ongi ratturi vaatenurgast kõige ohtlikumad professionaalsemad ja kogenumad juhid – taksode, veokite ja busside roolikeerajad, kelle lohakad võtted alati eredalt meelde jäävad. Olen betooniveoki rataste alt pääsemiseks teelt välja sõitnud ning trolli ja äärekivi vahele surumise vältimiseks üleinimliku manööverhüppe kõnniteele teinud. Sõiduautodega liiga lähedaste ja soovimatute kontaktide kokkulugemine läks pärast paarikümmet sassi. Küll on aga igal korral rattatiirule minnes kindlasti keegi, kes elu haavatavust meelde tuletab. Tõsi, lõviosa kaasteelistest seda ei tee, kuid leppima ei peaks üheainsagi teiste eluga mängijaga.

Levinud soovitus neist probleemidest vabanemiseks on rattaga kergliiklusteele kolida ja mitte liiklusse ronida. Kuid see on vaid probleemi osaline vältimine, mitte kitsaskohtade lahendamine. Kui kergliiklusteed on lisaks sportijaile ka lastega või koertega jalutajaid ning talvel ka varustust lõhkuvat kivikildu täis, siis rataste tänavalt kadumine ei aita tekitada ega arendada aina vajalikumaks muutuvat ühiselt liiklemise oskust ja kogemust.